Uriinipidamatus on probleem, mis mõjutab paljusid inimesi kogu maailmas, eriti naisi. See nähtus võib oluliselt vähendada elukvaliteeti ning põhjustada tõsiseid emotsionaalseid ja sotsiaalseid probleeme. Selles artiklis arutame, millal ja kuidas uriinipidamatus avaldub, milliseid inkontinentsi tüüpe võib esineda ja millised on selle põhjused.
Mis on uriinipidamatus?
Uriiniinkontinents on defineeritud kui uriini kontrollimatu eritumine, mis ei sõltu patsiendi tahtest. See võib varieeruda alates põie kontrolli täielikust kaotamisest kuni võimetuseni hoida uriini teatud olukordades, näiteks treeningu või köha ajal. See seisund mõjutab nii mehi kui ka naisi, kuigi naistel esineb seda palju sagedamini.
Inkontinentsi tüübid
Uriinipidamatuse võib jagada mitmeks põhitüübiks:
- Pingeinkontinentsus (SUI): Ilmneb uriinilekkena füüsilise tegevuse ajal, mis suurendab kõhusurvet, näiteks köhimine, naermine, aevastamine või raskuste tõstmine. SUI on naiste puhul kõige levinum inkontinentsi vorm, eriti pärast sünnitust või menopausi ajal.
- Urge-inkontinentsus (SUI): Iseloomulik on äkiline ja intensiivne urineerimisvajadus, millega kaasneb kontrollimatu uriinivool. Seda tüüpi esineb sagedamini vanematel inimestel ja see võib olla seotud üleaktiivse põiega.
- Segatud inkontinentsus: Pinge- ja uriinipidamatuse sümptomite kombinatsioon. Patsient võib kogeda nii uriinilekkeid pingutuse ajal kui ka äkilist urineerimisvajadust.
- Ülevooluinkontinentsus: Tekib, kui põis ei tühjene täielikult, mis põhjustab sagedasi väikseid uriinilekkeid. Põhjuseks võib olla näiteks ummistus kuseteedes või põie lihaste nõrkus.
Uriinipidamatuse põhjused
Uriinipidamatuse põhjused on mitmekesised ja võivad hõlmata nii füsioloogilisi kui ka psühholoogilisi tegureid. Kõige levinumad põhjused on järgmised:
- Vaagnapõhjalihaste nõrgenemine: need lihased vastutavad põie paigal hoidmise eest. Nende nõrkus, nt pärast sünnitust, võib põhjustada stressiga uriinipidamatust.
- Hormonaalsed häired: Menopausi ajal langeb östrogeeni tase, mis vähendab kudede elastsust ja võib põhjustada põie kontrolliprobleeme.
- Kuseteede infektsioonid: Võib põhjustada ajutist inkontinentsi põieärrituse tõttu.
- Anatoomilised takistused: Hingamisteedeummistused, näiteks eesnäärme hüpertroofia meestel, võivad põhjustada inkontinentsi.
- Neuroloogilised tegurid: Sellised seisundid nagu sclerosis multiplex, Parkinsoni tõbi või insult võivad kahjustada põit kontrollivaid närve, mis põhjustab inkontinentsi.
Diagnoos ja ravi
Uriinipidamatuse diagnoosimine hõlmab tavaliselt põhjalikku anamneesi, füüsilist läbivaatust ja urodünaamilisi teste, mis aitavad hinnata põie ja kusetee funktsiooni. Mõnel juhul võivad olla vajalikud täiendavad pildiuuringud, näiteks ultraheli- või magnetresonantstomograafia.
Uriinipidamatuse ravi sõltub selle tüübist ja põhjusest. Stressi uriinipidamatuse puhul võivad olla tõhusad harjutused vaagnapõhjalihaste tugevdamiseks (Kegeli harjutused), elustiili muutused ja käitumisteraapia. Raskematel juhtudel võib olla vajalik kirurgiline sekkumine.
Urge-inkontinentsi ravitakse sageli farmakoloogiliselt, nt antikolinergiliste ravimitega, mis vähendavad põieaktiivsust. Mõnel juhul kasutatakse ka käitumisteraapiat ja põieharjutust.
Kokkuvõte
Uriinipidamatus on keerulise etioloogiaga probleem, mis võib oluliselt mõjutada elukvaliteeti. Varajane diagnoosimine ja asjakohane ravi võivad pakkuda märkimisväärset leevendust ja parandada patsiendi elukvaliteeti. Oluline on, et inimesed, kellel on see seisund, ei kõhkleks pöördumast arstiabi poole, sest saadaval on arvukalt ravimeetodeid, mis võivad sümptomeid tõhusalt leevendada.
Lisateave
Kas andropause võib mõjutada meeste inkontinentsi?
Jah, andropause, meeste menopausi ekvivalent, võib mõjutada meeste uriinipidamatust. Andropause on seotud testosteroonitaseme loomuliku langusega organismis, mis võib põhjustada mitmesuguseid füsioloogilisi muutusi, mis mõjutavad uriinisüsteemi.
Kuidas mõjutab andropause uriinipidamatust?
- Lihasmassi vähenemine: Testosteroonitaseme vähenemine võib viia lihasmassi üldise vähenemiseni, sealhulgas vaagnapõhjalihaste puhul, mis mängivad olulist rolli põie kontrollimisel. Nende lihaste nõrgenemine võib põhjustada kontinentsusprobleeme, eriti treeningu ajal, mis on sarnane naistel esineva stressiga uriinipidamatusega.
- Eesnäärmeprobleemid: Andropause on sageli seotud eesnäärme healoomulise hüperplaasia (BPH) tekkimisega, mis võib põhjustada survet kuseteele ja raskusi põie tühjendamisel. See võib põhjustada sagedasemat urineerimist, uriinipidamatust ja isegi ülevooluhäireid, kui põis ei suuda täielikult tühjeneda.
- Hormonaalsed muutused: Testosteroonitaseme langus võib mõjutada teiste hormoonide, näiteks östrogeenide tasakaalu, mis samuti on mehe organismis väiksemas koguses. Need muutused võivad mõjutada põie ja kusetee funktsiooni, mis viib inkontinentsile.
- Närvide funktsiooni nõrgenemine: Andropause võib olla seotud närvisüsteemi funktsiooni halvenemisega, mis võib mõjutada põie kontrolli. Neuroloogilised muutused võivad põhjustada raskusi urineerimise kontrollimisel, mis võib kaasa aidata inkontinentsile.
Statistika uriinipidamatuse häire kohta
on olemas statistika uriinipidamatuse kohta, mis näitab, kui levinud on see probleem, eriti eakate inimeste seas. Neid andmeid kogutakse sageli rahvastikupõhistes uuringutes ja need hõlmavad erinevaid demograafilisi rühmi, et teha kindlaks, millistel rühmadel on selle häire kõige suurem risk.
Näiteks leiti ühes Euroopas läbi viidud uuringus, et umbes 10-20% üle 60-aastastest täiskasvanud meestest kannatab mingil kujul inkontinentsi all. Naiste hulgas on see protsent veelgi suurem ja võib samas vanuserühmas ulatuda 30-40%-ni. Meeste puhul suureneb inkontinentsi esinemissagedus pärast 70. eluaastat, eriti eesnäärmeprobleemide puhul.
Alljärgnevas tabelis on toodud näiteid inkontinentsi andmete kohta erinevates vanuse- ja soorühmades:
| Vanuserühm | Levimus naistel | Levimus meestel |
|---|---|---|
| 20-40 aastat | 5-10% | <5% |
| 40-60 aastat | 15-30% | 10-15% |
| 60-70 aastat | 30-40% | 10-20% |
| Üle 70 aasta | 40-60% | 20-35% |
Nagu andmetest nähtub, kannatavad naised suurema tõenäosusega inkontinentsi all, eriti vanemas eas, mis on osaliselt tingitud vaagnapõhjalihaste nõrgenemisest pärast sünnitust ja menopausiga kaasnevatest hormonaalsetest muutustest. Meestel on suurem risk inkontinentsuse tekkeks eesnäärmeprobleemide tõttu, mis muutuvad vanuse kasvades sagedasemaks. Enim ohustatud on üle 70-aastased mehed ja naised, mis rõhutab selle seisundi jälgimise ja ravi olulisust vanemas eas.
Bibliograafia
- Abrams, P., Cardozo, L., Wagg, A., & Wein, A. (Eds.). (2017). Inkontinentsus. International Continence Society.
- Haylen, B. T., de Ridder, D., Freeman, R. M., Swift, S. E., Berghmans, B., Lee, J., … & Schaer, G. N. (2010). Rahvusvahelise Uroünekoloogilise Assotsiatsiooni (IUGA) / Rahvusvahelise Kontiinsuse Seltsi (ICS) ühisaruanne naiste vaagnapõhja düsfunktsiooni terminoloogia kohta. Neurouroloogia ja urodünaamika, 29(1), 4-20.
- Sokol, E. R., & Karram, M. M. (2010). Vaagnapõhja häired: kirurgiline lähenemine. Elsevier Health Sciences.
- Hammarsten, J., & Högstedt, B. (2001). Kõrges staadiumis ja kõrgekvaliteedilise kliinilise eesnäärmevähiga meeste kliiniline, antropomeetriline, metaboolne ja insuliiniprofiil. Blood, 67, 1159-1167.
- Kumar, R. J., Barqawi, A. B., & Crawford, E. D. (2006). Eesnäärmevähi hormonaalse raviga seotud kõrvaltoimed. Reviews in Urology, 8(Suppl 2), S41.